Vincent van Gogh "Kartulisööjad"

Ülaltoodud fotol on kujutatud Vincent van Gogh'i õlimaali "Kartulisööjad". See post-impressionistlik teos maaliti 1885. aastal ja asub praegu Van Gogh'i muuseumis Amsterdamis. Füüsiliselt on maal keskmise suurusega: 82cm kõrge ja 114cm pikk. Üldiselt loob see Gogh'i teos veidi külma ja kalgi tunde ning annab edasi tollaaegse alamklassi õhtusöögiõhkkonda. "Kartulisööjad" on maalitud Gogh'i loomingu algusperioodil ning seda peetakse üheks tema esimestest suurteostest.

Nagu juba lühidalt mainitud, on maalil kasutatud üsnagi külme ning igavaid värve, mida võimendab valguse puudumine, kuna stseeni valgustab vaid üksainus gaasilamp. Värvidest domineerib tugevalt hallikas-roheline: erksad värvid puuduvad täielikult ning ülejäänud värvid on tuhmid. Jooned on teosel voolavad ja kindlad - nägude ja riiete kujud on selgelt defineeritud ning kehade kontuure on lisaks rõhutatud valguse ja varju kasutuse abil. Mingil määral võib aimata Gogh'i hilisematele teostele omase rohkete kumerjoonte maalimise algeid, kuna ka see teos on maalitud lühikeste pintslitõmmetega, kuid seda seost poleks võimalik tuua olemata enne tema hilisemaid teoseid näinud (nendele olid iseloomulikud ka heledad, erksad värvid). Vormid teosel on mahulised, kuid üldiselt jääb kujutatud toast kitsas ja klaustrofoobilinte tunne. Reeglipära teosel ka ei ole, kuna kujutatud on talupoegade elamist sellisena, nagu ta oli - asjad asetsevad seal, kuhu need kunagi pandud on. Taustalt saab aimu nende eluaseme tagasihoidlikkusest: tuba on väike ja madal, seina ääres on paar kappi, mis paistavad tühjadena, seintel ripuvad söögi- ja majapidamistarbed ning ainsateks kaunistusteks on üks pilt ja kell. Fookuses on lauas istuv neljast naisest ja ühest mehest koosnev perekond, kes söövad gaasilambi valguses kartuleid. Keskmes on naine, kes istub seljaga teose vaatajate poole. Sööjate liikumine paistab aeglane ja rahulik: naine ja mees lõikavad kartuleid, teine naine hakkab kruusist jooma ja kolmas naine valab jooki juurde.

Teos kirjeldab tolleaegse ühiskonna alamkihti: nad elavad üsna viletsas majas, neil on suured käed ja näod rõhutamaks seda, et nad teevad päevad läbi füüsilist tööd, õhkkond on hämar ja tuhm.
Sellegipoolest näivad inimesed ise olevat rahul - kuigi nende töö on raske saavad nad koos hästi süüa ja üksteise seltskonnas olla. Teose kõige vasakpoolsem naine vaatab oma meest kirglikult, mis näitab, et inimesed jäävad oludest sõltumata alati inimesteks ning et materiaalsed puudujäägid ei saa mõjutada inimese hinge olemust.

"Kartulisööjad" on Gogh'i loomingu algusperioodil, kus talle hiljem omaseks saanud maalimisstiil pole veel välja kujunenud. See maal on tugevalt mõjutatud Haagi koolkonna kunstnike poolt ja on otseselt inspireeritud Israëls'i maali "Taluperekond laua ääres" poolt. "Kartulisööjad" ei ole veel täielikult tüüpiline post-impressionistlik teos, see asetseb keset Gogh'i teekonda post-impressionismini. Teose maalimise ajaks oli Gogh juba aru saanud, et ta täpselt ei mõista impressionismi ja see ei ole siiski see, mida ta lootis. Oma teoses rõhutas ta füüsilise töö olemust ja selle tagajärjel saadud kartuleid, et vaatajad mõtleksid, kuidas pildil olevad inimesed on ise need kasvatanud ja ausalt välja teeninud. Sellega tahtis ta näidata tsiviliseeritud inimestele täiesti teistsugust eluviisi.


Kasutatud kirjandus:
https://en.wikipedia.org/wiki/The_Potato_Eaters
https://en.wikipedia.org/wiki/Vincent_van_Gogh
http://www.theartstory.org/artist-van-gogh-vincent-artworks.htm
https://www.theguardian.com/culture/2003/jan/11/art

Juugendarhitektuur Tallinnas

Arhitekt: Jacques Rosenbaum
Aadress: Roosikrantsi 15
Ehitatud: 1911-1912
Juugendstiili tunnused:

• Tegemist on tavalise elumajaga, kuid see on tehtud võimalikult ilusaks ja kaetud uhkete dekoratioonidega
• Loodust kujutavad reljeefid
• Ümarad vormid

Kunstiteosed Tallinna Reaalkoolis

1. Lepo Mikko "Estonia puiestee vaade Reaalkoolile" - fuajee (paremal)
2. Enn Põldroos "Kalevipoeg linna rajamas" - 4. korrus, ajajoone vastas
3. Richard Uutmaa "Meri" - klassi 303 tagasein
4. Ants Mölder "Georg Lurichi bareljeef" - hoovi sissekäigu kõrval
5. Enn Põldroos "Hüpe" - fuajee (vasakul)
6. Enn Põldroos "Tõttajad" - 4. korrus, ajajoone vastas
7. Märt Bormeister "Tiskre" - puhvesti vastas
8. Ekke Väli "Monumendi monument" - esimese korruse peatreppide ees
9. Tatjana Stomakhina "Kosmose maja" - õpetajate toa poolses trepikojas (3. ja 2. korruse vahel)

Tatjana Stomakhina "Kosmose maja"

Punkt

Oli üks punkt. Üksainus tühine punkt ja ei midagi muud. Sellegipoolest ei olnud ta kurb ega ka rõõmus - ta oli ju lihtlabane punkt. Ka pealtvaatajad poleks osanud öelda, mida see punkt tunneb või mõtleb, kuna ka nemad oleksid olnud täpipealt samasugused punktid. Kuid pealtvaatajaid ei olnud. Üldse on keeruline määratleda, kas ka punkt ise oli. Kuid see polnudki oluline - mida üks punkt ikka selle eksistentsialismiga peale hakkaks. Siiski tüdines punkt ära oma olukorrast - teadmatusest, kas ta on või mitte, üksiolekust, igavesest eimillestki. Punkt leidis endas mingi müstilise jõu, mis pani teda tahtma saada millekski suuremaks. Punktil polnud kunagi varem olnud ambitsioone. Punkt ometigi teadis, et ta ei suuda kunagi midagi teha, kuna see polegi võimalik. Kuid nüüd äkki toimus muutus - temas kasvas rahulolematus, suurenes piiritult. Füüsiliselt polnud punktil seda võimalik väljendada, olles vaid primitiivne punkt, kuid see ei peatanud tema äkitselt leitud tahtejõudu. Rohkem kui eales varem, rohkem, kui üldse peaks olema võimalik, tahtis punkt kasvada välja oma olematust seisundist. See tunne temas kasvas terve igaviku, kuid samas ka mitte ja lõpuks ühel võrratul hetkel... Uusi punkte valgus meie punktist välja näiliselt peatamatult: ühes suunas, teises ja siis ka veel kolmandas! Aga siis vool aeglustus. Ainsat hetkegi polnud veel möödunud, kuid seda oli juba tunda - punkti ramm on lõppemas ja viimaks uute punktide tekkimine lakkas. Kuid see polnudki oluline, sest punkte oli juba lõpmatu arv - umbes lõpmatus korda rohkem sellest, mida pealtvaataja oleks arvanud meie punkti võimete piirideks olevat. Siiski polnud punkt veel kadunud, tal oli veel üks salaplaan. Rahus möödus üks hetk, ja siis veel ka teine, kuid juba järgmisel hetkel punkti ei olnud enam. Tema asemel olid miljardid punktilaadsed objektid - väljanägemiselt sarnased punktiga, kuid seal sarnasused ka lõppesid. Nad olid kõik ühes punktisuuruses kohas koos ja et üksteise käest pääseda lendasid plahvatuslikult mööda äsjatekkinud punktivälja laiali. Hiljem, olles esialgsest šokist üle saanud moodustasid nad omavahel gruppe, et poleks nii igav. Need grupid aga omakorda moodustasid erinevate suurustega ühiskondi - osad koosnesid vaid mõnest grupist, teised aga lausa miljonitest. Uued punktobjektid olid juba täiseti kindlalt olemas - midagi, mida nende isa saavutada ei suutnud. Kuid punkt oli ise nemad vaid läbi puhta spontaannse tahtejõu loonud ja muu polegi enam oluline.

RAM. Eesti varajane arvutikunst

Ma külastasin 19. märtsil KUMU kunstimuuseumis näitust "RAM. Eesti varajane arvutikunst", mis andis lühikese ülevaate 1980-ndate lõpus ja 1990-ndatel aastatel Eestis loodud arvutigraafikast ja animatsioonidest. Näituse peamiseks eesmärgiks on tutvustada inimestele varajast arvutikunsti, kuna vähesed on üldse selle olemasolust teadlikud. Sellepärast on ka näituse nimeks RAM: arvuti muutmälus tuleb andmeid pidevalt säilitada, et need uutega üle ei kirjutataks. Sama on ka inimeste puhul - kui neile minevikku meelde ei tuletata, kaoksid arvutikunsti algusaja teosed unustusse. Külastamiseks valisin just selle näituse, kuna tunnen huvi arvutite ja nende ajaloo vastu.
Näitus koosnes viiest väljaprinditud arvutiga genereeritud kujundist, ühest arvutis joonistatud teosest, viiest arvutist ja ühest projektorist. Projektor ja iga arvuti näitas mitut erinevat arvuti abil loodud videoklippi või arvutimängu. Esimene mulje näitusest oli väga kaootiline - mitmed erinevad helid mängisid korraga, muidu peaaegu pimedat ja musta tuba valgustavad muutuvate piltidega ekraanid. Kuid see kaos kaob, kui astuda kindla teose juurde ning keskenduda sellele - n.ö saada sellelt andmeid.
Näituse igal teosel on erinevad autorid, kellest enamus on kas programmeerijad või mingil määral seotud arvutigraafika loomisega. Esindatud olid järgnevate autorite teosed: Raivo Kelomees, Renee Kelomees, Ragnar Kurm, Jaan Tallinn, Hillar Uudevald, Alar Koot, Indrek Pinsel, Jüri Tallinn, Ott Aloe, Hasso Brück, Juhan Soomets, Oleg Maskhov, Raul Keller, Helger Lipmaa, Jüri Tenson, Vello Tamm, Jüri Lilles, Mart Mänd, Viktor Sillats, Krista Sillats, Keith Sillats, Tarvo Kurm, Alo Paju, Ahti Heinla, Priit Kasesalu, Kaspar P. Loit, Margus Klesman. Kunstiga on neist kõige rohkem seotud Raivo Kelomees, kes on kunstnik ja kunstikriitik ning Vello Tamm, Endla teatri peakunstnik.

Kõige rohkem kõnetas mind Renee Kelomehe teos "Geom I". "Geom I" on arvutianimatsioon, mille põhikomponent on taustal liikuvad jooned, kuid teose fookus on keskel - animatsiooni käigus joonistatakse taustale erinevaid kujundeid. Teosel toimub kujundite lisamine ja eemaldamine aeglaselt ja sammhaaval, kõik on väga rahulik ja lausa hüpnootiline. Värve teosel pole ja kõik kujundid on hallitoonides, siiski on teos üsna hele, kuna suur osa taustast on kogu animatsiooni käigus valge. "Geom I" kõnetab mind just sellepärast, et see illustreerib hästi varase arvutigraafika loomise maailma: on tekkinud uus vahend kunsti loomiseks, kuid ei olda veel kindlad, milleks täpsemalt seda kasutada ja seetõttu katsetatakse paljude erinevate ja veidrate teostega, millel peamine eesmärk on tihti lihtsalt demonstreerida uue tehnoloogia võimalusi, näiteks animatsioonide loomise lihtsust ning võimalust luua kergelt kujundeid ja pilte, mida oleks keeruline teha päriselus.