Kunstiteosed Tallinna Reaalkoolis

1. Lepo Mikko "Estonia puiestee vaade Reaalkoolile" - fuajee (paremal)
2. Enn Põldroos "Kalevipoeg linna rajamas" - 4. korrus, ajajoone vastas
3. Richard Uutmaa "Meri" - klassi 303 tagasein
4. Ants Mölder "Georg Lurichi bareljeef" - hoovi sissekäigu kõrval
5. Enn Põldroos "Hüpe" - fuajee (vasakul)
6. Enn Põldroos "Tõttajad" - 4. korrus, ajajoone vastas
7. Märt Bormeister "Tiskre" - puhvesti vastas
8. Ekke Väli "Monumendi monument" - esimese korruse peatreppide ees
9. Tatjana Stomakhina "Kosmose maja" - õpetajate toa poolses trepikojas (3. ja 2. korruse vahel)

Tatjana Stomakhina "Kosmose maja"

Punkt

Oli üks punkt. Üksainus tühine punkt ja ei midagi muud. Sellegipoolest ei olnud ta kurb ega ka rõõmus - ta oli ju lihtlabane punkt. Ka pealtvaatajad poleks osanud öelda, mida see punkt tunneb või mõtleb, kuna ka nemad oleksid olnud täpipealt samasugused punktid. Kuid pealtvaatajaid ei olnud. Üldse on keeruline määratleda, kas ka punkt ise oli. Kuid see polnudki oluline - mida üks punkt ikka selle eksistentsialismiga peale hakkaks. Siiski tüdines punkt ära oma olukorrast - teadmatusest, kas ta on või mitte, üksiolekust, igavesest eimillestki. Punkt leidis endas mingi müstilise jõu, mis pani teda tahtma saada millekski suuremaks. Punktil polnud kunagi varem olnud ambitsioone. Punkt ometigi teadis, et ta ei suuda kunagi midagi teha, kuna see polegi võimalik. Kuid nüüd äkki toimus muutus - temas kasvas rahulolematus, suurenes piiritult. Füüsiliselt polnud punktil seda võimalik väljendada, olles vaid primitiivne punkt, kuid see ei peatanud tema äkitselt leitud tahtejõudu. Rohkem kui eales varem, rohkem, kui üldse peaks olema võimalik, tahtis punkt kasvada välja oma olematust seisundist. See tunne temas kasvas terve igaviku, kuid samas ka mitte ja lõpuks ühel võrratul hetkel... Uusi punkte valgus meie punktist välja näiliselt peatamatult: ühes suunas, teises ja siis ka veel kolmandas! Aga siis vool aeglustus. Ainsat hetkegi polnud veel möödunud, kuid seda oli juba tunda - punkti ramm on lõppemas ja viimaks uute punktide tekkimine lakkas. Kuid see polnudki oluline, sest punkte oli juba lõpmatu arv - umbes lõpmatus korda rohkem sellest, mida pealtvaataja oleks arvanud meie punkti võimete piirideks olevat. Siiski polnud punkt veel kadunud, tal oli veel üks salaplaan. Rahus möödus üks hetk, ja siis veel ka teine, kuid juba järgmisel hetkel punkti ei olnud enam. Tema asemel olid miljardid punktilaadsed objektid - väljanägemiselt sarnased punktiga, kuid seal sarnasused ka lõppesid. Nad olid kõik ühes punktisuuruses kohas koos ja et üksteise käest pääseda lendasid plahvatuslikult mööda äsjatekkinud punktivälja laiali. Hiljem, olles esialgsest šokist üle saanud moodustasid nad omavahel gruppe, et poleks nii igav. Need grupid aga omakorda moodustasid erinevate suurustega ühiskondi - osad koosnesid vaid mõnest grupist, teised aga lausa miljonitest. Uued punktobjektid olid juba täiseti kindlalt olemas - midagi, mida nende isa saavutada ei suutnud. Kuid punkt oli ise nemad vaid läbi puhta spontaannse tahtejõu loonud ja muu polegi enam oluline.